Hakkan pidama õpipäeviku. 9. veebruaril käisin esimesel korral loengus õppimine täiskasvanueas. Esimeses loengus 2. veebruaril mind kahjuks ei olnud. Alguses mina eriti ei teadnud millest see loeng on. Loengus hakkasime lugema ning analüüsima Helle lugu. Just tol ajal sain teada millest on loeng õppimine täiskasavanueas. Helle õppis terve elu. Ta töötas erinevates kohtades, käis kursustele ja koolitusele. Aga äkki tema elus juhtus õnnetus - ta jäi pimedaks. Aga see õnnetus ei takistanud tema õppimises. Ta jätkas õppida. Sõltumata tema haigusest tal absoluutselt ei olnud raske edasi õppida. "Nii tugev naine" - mõtlsein mina. Tegelikult iga tervis noor inimene ütleb, et tal on nii raske õppida, et ta ei suuda rohkem. Aga Helle tahtis areneda, ennast täiendada vaatamata tema õnnetusest.
Loengus sain teada, et elukäik seotud õppimisega. Ja see tähendab, et õppimine ei tähenda ainult kooli pingis istumine. Õppimine on sotsiaalpsühhologiline protsess, milles kogemusele omistatakse tähendused, kujunevad teadmised, väärtused, tõekspidamised, enesemõstmine, oskused, emitsioonid-tunded. Mõnikord tulevad keerulised ajad või elu üleminekud ja neid sageli viivad õppimiseni. Inimene õpib sünnist surmani!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment